Vähki surnud tüdruku isa: “Lapse kaotanud vanema elus ei tule enam kunagi hetke, kus kõik on hästi.”

Originaal Naisteleht, 14.02.2020, Silja Paavle.

Esialgu oli väga raske elu mõtet leida. Kuid ka nüüd, kolm ja pool aastat hiljem, on hetki, kus on raske leida motivatsiooni ükskõik mille tegemiseks. Leinaga kaasneb depressioon, sellega elada pole lihtne,» sõnab Madis (50). Ta viitab teadlaste uuringutele, mille kohaselt on lapse kaotuse üle elanud vanemate aju võrreldav sõjaveteranide omaga – posttraumaatiline stress on ajuröntgenilt nähtav. «Äkki tekkivad mälupildid, ängistavad unenäod, probleemid lähimäluga, depressioon, närviline olek ja empaatiaskaala muutumine, tühiasjade üle virisejatega suhtlemiseks puudub kannatus,» loetleb ta.

Perearst ei reageerinud

Isabelli kannatuste rada sai alguse 2015. aasta oktoobris. Väsimus ja suur unevajadus on tavaline teismeliste probleem, sestap vanemad kohe ei reageerinud. Sagedased külmetushaigused ja igahommikune iiveldus viis Rootsis Uppsalas elava Isabelli perearstile muret kurtma. Arst arvas, et probleem on kõhus, ja saatis tüdruku minema ühtki proovi tegemata. Mõne nädala pärast tundis Isabell end väga halvasti. Õnneks jõudis ema temaga erakorralise meditsiini osakonda enne, kui Isabell kokku kukkus. Raskustega võetud vereproov näitas, et vere hemoglobiinisisaldus, mis peaks olema 120–150 g/l, oli vaid 52. Lapsepõlves saadud halbade kogemuste tõttu nõelu ja süste vihkav Isabell oli ühtäkki täis nõelu ja juhtmeid ning teel laste onkoloogia osakonda. Seal tehti talle vereülekandeid ja võeti seljaüdiproov.

3. novembri hommikul sai Madis kõne Rootsist: «Tütrel on verevähk, akuutne müeloidne leukeemia.» Leukeemiaid on mitut tüüpi, laste seas tavalisemast akuutsest lümfoidsest leukeemiast paranemise võimalus on hea, akuutse müeloidse leukeemia puhul aga tunduvalt kehvem. Vähirakud moodustasid sel hetkel juba 85% Isabelli seljaüdist.

Madis sõitis kohe Rootsi, palatis avanev vaatepilt oli kohutav: tilgutid, aparaadid ja tütar, kes vaevalt voodist püsti sai. Algas agressiivne keemiaravi. «Kes pole ise üle elanud või haige kõrval olnud, ei oska seda päriselt ette kujutada,» sõnab mees.
On üldteada, et vähiravi viib juuksed ja tekitab halva enesetunde. «Juuksed on kõige väiksem probleem isegi siis, kui oled 16aastane tüdruk. Kaotada küüned ja limaskestad on jubedam. See on valus, tekitab eluohtlikku veremürgitust ja väga kõrget palaviku,» märgib Madis. Pool aastat elas Isabell haiglas, seal peeti nii tema 16. sünnipäeva, jõulud kui ka aastavahetus.

Rõõmustas ümbritsevaid

Madis ütleb, et just raskustes ilmneb inimeste tõeline iseloom. «Isabell oli vapper ja tubli. Pärast kaht esimest kuuri, kui ta vahel suhelda jaksas, hoolisid temast väga nii sõbrad kui ka personal. Haiglaõed võistlesid, et Isabelli palat nende vahetuses just nende vastutusse langeks» meenutab isa. Sõpradele viskas tüdruk nalja, et aeg oleks Harry Potteri teemapeoks, kus temal oleks ilma juusteta Voldemorti roll. Kui keemiaravi naha lillaks muutis, tegi Isabell nalja, et polegi enam nii kahvatu. Kui söömine raske oli, küpsetasid sõbrad talle vahvleid. Isabell oli tänulik, kuigi vahvlite maitset ta ei tundnud. Oma tilgutihoidjale pani ta nimeks Steve (nagu statiiv) ja kaunistas selle jõululambikestega. Haiglas olevad väiksemad lapsed käisid seda imetlemas. «Isegi raskel thaigena levis tema isiksuse sära teda ümbritsevate inimeste rõõmuks,» sõnab isa. Ja veel – nõelu kartnud tüdruk õppis end ise süstima, et varem koju saada.

Madis nendib, et lapsevanemana seda kõrvalt vaadates paisus süda uhkusest. Aga suurem süda mahutab ka rohkem valu. «Arvan, et iga vanem kannataks parema meelega ise, kui vaataks abituna pealt, kuidas kõige kallim inimene piinleb,» ohkab ta.

Aprilli lõpuks olid vähirakud seljaüdist kadunud. Isabell pingutas, et saada hinded, mis võimaldaks tal oma sõpradega samas klassis jätkata. Enne suveks Eestisse isa juurde sõitmist käis ta kuu aega suvetööl. Juuni lõpus oli Isabellil hommikuti sageli kurk valus ja haigusnähud sarnanesid esimese haigestumise ajaga. Ema muretses, et vähk on tagasi. Arstid lohutasid, et organism on läbielatust kurnatud. Vereproovid ei olnud head, kuid Isabell lubati Eestisse tingimusel, et vereproove jälgitakse.

Enneaegu täiskasvanuks

Isabell veetis suve isa pere ja oma väikese poolõega. Madis täheldas sel ajal, kuidas kannatused sunnivad noore varem täiskasvanuks ja panevad eluväärtused paika. «Isabelli jaoks oli rõõm tunda päikesepaistet, hingata värsket õhku, nautida merd, muusikat, toidu maitset, kõndida vabana, ilma tilgutiteta,» kirjeldab isa. Ta tundis, et saab rääkida oma tütrega nagu täiskasvanuga, õppida tundma üht uut huvitavat inimest.

See aeg jäi lühikeseks. Augustis näitas luuüdiproov, et vähk on tagasi. See oli ainuke kord, kui Isabell murdus. Kõikidest märkidest hoolimata oli tüdruk lootnud, et see pole vähk. Ta teadis, mis ees ootab, ja nuttis südantlõhestavalt. Pärast kümmet minutit pisaraid otsustas ta asjale positiivselt vaadata: «Haiglas jääb taskuraha alles ja ma võtan mõne kilo alla.» Vähirakud olid aga muteerunud ja keemiaravile ei allunud. Raviks vajalikku luuüdi siirdamist ei saa teha vähirakkude taandumiseta.

Septembri lõpus, täpselt oma sünnipäeval, sai Madis teada, et esimesed keemiaravikatsed on ebaõnnestunud ja on veel vaid üks võimalus. Viimane. Kui see ei mõju, ei ole mingeid lahendusi. Madis tundis isana kohutavat stressi hetke ees, kui peab oma tütrele ütlema, et lootust pole, nüüd jääme surma ootama. Kuid saatusel olid omad plaanid.

Viimane ravi oli väga ränk. Olematu immuunsüsteemi tõttu oli Isabell sisse hinganud hallitusbakteri ja vajas seetõttu raske keemiaravi kõrvale kangeid antibiootikume. Sellele ei pidanud ta keha vastu.

Raske hüvastijätt

Isabellil jagus tähelepanu teistele ka oma viimastel, rasketel hetkedel. Pärast seda, kui ta intensiivraviosakonna ootel teadvuse kaotas
ja ema šokki sattus, palus Isabell vanematelt andeks, et ta neid hirmutas. «Kogu intensiivraviosakonna episood oli nagu jube film: kiiroperatsioon, et veekogumikust südame ümbruses vabaneda, alarm südame seiskumisest, terve osakonnatäie personali jooksmine, südamemassaaži tegemine, töötav süda, uus alarm, taas südame seiskumine, uus massaaž ja arsti sõnad, et Isabell ei ela ööd üle. See oli kõik nii kohutav, et aju ei suutnud sellega lihtsalt leppida,» räägib Madis.

Tütrega hüvastijätt tundus Madisele raske, kuid ta kogus end. Ta arvas, et ei suuda endale andestada, kui seda ei tee. «Isabelli näol oli kergendus, nagu väike naeratus, ta ei piinelnud enam. Nüüd piinlesid need, kes ta kaotanud olid,» kirjeldab ta end kogudes hetke, kui elust lahkunud tütre kõrval seisis. Üks õdedest ütles, et pole oma veerandsaja aasta jooksul sellist leina näinud, terve osakond nuttis. Isabell oli võitnud koha paljude südames.

Matused olid rasked, üle 300 inimese mahutav kirik oli täis noori inimesi. Üks liigutavamaid hetki oli see, kui Isabell oma leinajatele laulis. Kuigi talle eriti üksi esineda ei meeldinud, oli isa salaja lindistanud tütre kitarrimängu ja laulu.

Tuge saatusekaaslastelt

Madisele on aastad pärast lapse kaotust on olnud rasked. «Algul on kõik šokis, siis tunned ümbritsevatelt palju tuge ja kaastunnet. Aga siis jääd üksi. Teised lähevad oma eluga edasi, sinu kaotus on igavene,» nendib mees. Ta arvab, et see on nagu ütlemine: kui kaotad jala, elad edasi, kuid enam ei tantsi. «Ka lapsevanemad elavad edasi, pühendavad end lähedastele, kuid nende elus ei tule enam kunagi hetke, kus kõik on hästi,» ohkab ta.

Madise sõnul ei ole kolm aastat kaotusvalu leevendanud. Ta jõudis Hingesildade korraldatud vanemate tugigruppi ja on pärast Isabelli surma osalenud kord aastas toimuval mälestusteenistusel. «Me peame oma lapsi mälestama. Ümbritsevad inimesed lõpetavad neist rääkimise, nad ei taha meile haiget teha. Aga kõige rohkem valu teeb, et maailm unustab,» kostab Madis.

Ta ei pane mittemõistmist kellelegi pahaks. «Jumal tänatud, et kõik ei pea sellist valu tundma,» sõnab ta. Aga need, kes on tundnud, vajavad üleelamiste jagamist ja saatusekaaslased on parimad mõistjad. «Grupiteraapiad ei ole asjata. Me kõik vajame tunnet, et ei ole oma olukorras üksi,» kostab Madis.

---

Viis aastat mälestusteenistusi

Viis aastat tagasi oma pisikese poja Rasmuse vähihaiguse tõttu kaotanud Liivi Laos ja Raul Altmäe korraldavad koos mõtte- ja saatusekaaslastega Oleviste kirikus mälestusteenistusi kõikidele meie hulgast lahkunud lastele. «Lapse kaotanud vanemad on tihti oma leinas üksi ja sarnase saatusega inimestega koos olemine, kasvõi kord aastas, annab palju tuge,» sõnab Liivi.

Viis aastat mälestusteenistusi on näidanud, et paar on õigel teel. Muidu üsna omaette hoidvad eestlased, kes naljalt surmast ja leinast kõnelema ei kipu, on Liivit ja Rauli ettevõtmise eest tänanud. Tänavu tunnustas Liivi tegemisi ka Vabariigi President, annetades talle Hingesildade algatamise ja hingeabi edendamise eest Punase Risti V klassi teenetemärgi.

Aastatega on otsustatud algselt vaid vähihaiguse tõttu siit elust lahkunud laste mälestusteenistuse asemel korraldada teenistus kõikidele meie hulgast lahkunud lastele, lapse vanusest ja lahkumise põhjusest sõltumata.

Oleviste kirikus on teenistuse ajaks loodud võimalikult lohutav äraolemine maheda muusika ja hämara valgusega, kedagi ei filmita ega pildistata. «Keegi ei taha ju pisaraid näidata, kuigi me teame, et need on olemas. See on loomulik, neid ei maksa häbeneda,» kostab Liivi. Teenistusel ei ole oluline, kes on kes, mida ta argipäeval teeb või kust ta tuleb. Oluline on tugi ja lohutus.

Tänavune teenistus toimub rahvusvahelisel vähihaigete laste päeval 15. veebruaril kell 16.00 Oleviste kirikus. Teenistusel loetakse ette lahkunud laste nimed ja süüdatakse küünlad. Vanematel, kes soovivad oma last nimeliselt meenutada, palutakse ühendust võtta info@hingesillad.ee või tel 5858 3983.